&
&
V
?
# #
# #
# #
# #
16
œ
œ
œ
œ
hav-sins stó - ra
œ
œ
œ
œ
hav-sins stó - ra
œ
œ
œ
œ
hav-sins stó - ra
œ
œ
œ
œ
˙
œ
œ
spe - gil, sum
˙
œ
œ
spe - gil, sum
œ
œ
3
œ
œ
œ
spe - gil,
sum
œ
œ
œ
œ
.
œ J
œ
œ
œ
al - durs-ley - sa
œ
œ
œ
œ
al - durs - ley - sa
œ
œ
œ
œ
al - durs - ley - sa
œ
œ
œ
œ
˙
œ
œ
kvin - nan í
˙
œ
œ
kvin - nan í
œ
œ
œ
œn
kvin - nan í
˙
œ
œ
.
œ
j
œ
œ
œ
grø - num, blon - kum
œ
œ
œ
œ
grø - num,
blon - kum
œ
œ
œ
œ
grø - num,
blon - kum
œ
œ
œ
œ
&
&
V
?
# #
# #
# #
# #
21
˙
œ
œ
sil - ki, so
˙
œ
œ
sil - ki, so
œ
œ
œ
œ
sil - ki, so
œ
œ#
œ
œ
œ
œ
œ
œ
yn - dis - ligt og
œ
œ
œ
œ
yn - dis - ligt og
œ
œ
œ
œ
yn - dis - ligt og
œ
œ
œ
œ
.
œ
J
œ
œ
œ
fri› - sælt tá, mítt
.
œ#
J
œn
œ
œ
fri› - sælt tá, mítt
œ
œ
œ
œ
fri› - sælt
tá, mítt
œ
œ
œ
œ
œ
œ
œ
œ
œ
˙
œ
vak -
ra
˙
˙
vak - ra
œ
œ
œ
œ
vak - ra
˙
˙
˙
˙
Œ
land.
˙
Œ
land.
˙
Œ
land.
˙
˙
Œ
Mítt váta land,
tá regn og mjørki sveipar teg
í dagar sum eitt teppi
so eiturfínt sum vovin ull,
so mjúk og bleyt av dropum full.
Og smáir løkir trilkast
og streyma ni›ur bergi› sum
hári› loyst úr flættu.
Har goymir tú teg burtur
í tínar gomlu dreymar,
so loyniligt og inntonkt tá,
mítt grøna land.
2.
3.
4.
Mítt sterka land,
tá vetraródnir herja á,
tú ikki undan víkur,
so há›andi tú stendur har
og upp í villa stormin lær,
hann altí› fyrstur dvínur,
sjálvt um hann megnar øsa
ta havbylgju, sum roynir
at ska›a teg og t‡na,
tú letur teg ei ræ›a,
so bringubratt og egi› tá,
mítt stolta land.
Mítt lítla land,
so dragandi í summarskrú›,
vi› áartutli, lívi,
og náttarsól á himli stó›
vi› vón um ævinleikan -
tó kom heyst vi› brúnum hei›um,
har fuglalátur tagdi,
vi› vetrarhvítum oyggjum,
har vónin fjald man dvølja
um vár og lívsins morgun,
tí allar tí›ir standa má
mítt egna land.
djúpur bassur í seinasta ørindi
Mítt gamla land • sí›a 2 av 2
© Føroya Skúlabókagrunnur 2006
